Nüüdseks on kõik kindlasti aknast välja vaadanud ja näinud seda ilusat valget vaipa, mis sügise jäljed varjanud on. Paar bestikat käisid krudisevat lund lähemalt uurimas. Lumememme me küll veel valmis ei meisterdanud, kuid ilusaid ingleid jätsime küll metsa alla. Vahva oli ka TTÜ ees välistudengeid lumesõda tegemas näha, kellele see lust ilmselt esmakordne oli.
Eilne ilm oli parajalt muinasjutuline: lakkamatult langes aeglaseid laiu helbeid, mis kergelt maha või jalutajate riietele lebama jäid. Sadu ei peksnud näkku, vaid paitas kergelt. Lumesadu jättis mulje, et kõik on rahulik, igapäevamüragi oli kergelt summutatud. Autosidki liikus vähem ja kõik olid ettevaatlikumad ning aeglasemad. Tänaseks on ehk viimsedki suvekummid ära vahetatud ning sõidukiirus eilsest suurem.
Mul on kahju kõigist, kel eile kiire oli ja langevate helveste vahele jalutama ei jõudnud. Külmakraadid pole veel üldse nii krõbedad ja kellelgi pole vabandust, et nina mitte välja pista, esimese lume hõngu kopsud täis tõmmata ja seda karget ilu nautida. Paari kuu pärast on lumi küll üle visanud, aga praegu on mitu-mitu kuud möödas sellest, kui sellist vaatepilti viimati nägime.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar