Tallinna lennujaama jõudes selgus, et Türgis on lumetorm. Eestis oli sooja umbes 8 kraadi aga Türgis oli terve õhuliiklus suletud. Pidin ootama 48 tundi järgmist lendu. Õnneks olin ma Eestis ning sain koju minna ja õppida turunduse tunnikontrolliks. Maretil nii hästi ei läinud. Tema lend oli ümberistumisega, mistõttu pidi tema selle aja veetma Frankfurti lennujaamas. Kaks päeva hiljem jõudsin uuesti Tallinna lennujaama. Ootusärevus oli suur, kuid pool tundi enne lendu selgus, et lennuk jääb 2 tundi hiljaks…
Jõudsin lõpuks Türki. Sõitsin Bussiga kesklinna. Kesklinnas istusin metroosse ning sõitsin äärelinna. Äärelinnas pidin istuma liinibussile, et sõita hostelisse, kus üritus toimus. Kell oli 23:00 ning tegemist oli viimase bussiga. Kui hakkasin 22:30 otsima kust ma pileti saaksin siis kohalikud oskasid öelda vaid seda, et nii hilja enam piletit osta ei saa. Seal ma siis olin, üksi täiesti tundmatus kohas ilma igasuguse lootuseta kuskile kohale jõuda. 5 minutit enne väljumist leidsin aga ühe meesterahva, kellele tegin google translate’i abil selgeks oma olukorra ning seepeale andis ta mulle enda pileti - aitäh tundmatu sõber!
Jõudsin pärast südaööd õigesse linna, kuid mul polnud õrna aimugi, kus pool asub hostel. Nägin päris palju hulkuvaid koeri ja ühte väikest poodi…
Liikusin kaupluse suunas, kui märkasin kahte noort inimest suhtlemas inglise keeles. Küsisin kohe abi, mille peale vastati “Hello Reimo!” ... akward silece ... “Don’t you remember me?”
“Sorry kahjuks ei tule su nimi meelde….Kas sa oled Tallinnas käinud?“….
IPF oli tore üritus. Seal tegime palju tööd. Sessionid algasid hommikul vara ja lõppesid õhtul hilja. Arutasime teemadel nagu long term strategic planning, New structure ja palju muud. Me Maretiga tahtsime midagi FUNi teha seega hakkasime kohe korraldama. Lisaks tahtsime kuidagi silma paista, et Tallinna lippu kõrgel hoida. Ma ajasin enda panda onesie selga ja siis hakkas asi veerema. Kõigepealt tantsisime rahvale makarenat, seejärel lendasime õue ja võtsime fotograafi ka kaasa - kõik tahtsid meiega pilte teha.
Pärast üritust veetsime 2 päeva ühe Türklase kodus. Maja vastas asus Starbucksi kohvik, kuid meie käisime ühes teises kohas kohvi joomas. Türgis ei ole eriti suuri toidupoode. Seal suurte majade vahel on sellised väikesed poed, mida USA-s nimetatakse convenience store’iks, mis on võrreldavad eestis asuvate statoilidega. Tegime ise süüa, sest vaesed tudengid ei jaksa kogu aeg väljas söömas käia. Tegime meie hostile ka süüa, ta oli väga tänulik.
Linn ise oli suhteliselt räpane. Hulkuvaid loomi oli palju.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar