Peterburi MottWeekend
2- 4. oktoober
Oktoobri algul läksime kuuekesi- Mina, Marek, Mikk, Joonatan, Aki ning Regina Venemaale Peterburi Mottweekendile. Sellest kujunes välja kõige mälestusväärsem rahvusvaheline üritus, kus ma siiamaani käinud olen.
Kõik algas juba 2. oktoobril, mil mina ja Marek otsustasime kahekesi enne teisi minna. Enne minekut sattusime liiklusõnnetusse, sest sõitsime teisele autole sisse. Õnneks jäime ise terveks ning saime oma viisad enne bussi lahkumist kätte.
Venemaale jõudes avastasime end tundmatust kohast. Otsustasime minna kuskile sööma, leidsime megamarketi, mis oli 24/7 avatud. Käisin ka vetsus ning avastasin, et iga ukse sees oli lukuaugu asemel tavaline auk, kust sai sisse piiluda. Panin käe ette ja elu läks edasi. Peale ootamist selgus, et host oli meile vastu läinud valesse bussijaama. Lõpuks ikkagi leidsime üksteist ning liikusime metrooga magamispaika. Meie host avas kõige lambisemal hetkel oma koti ning võttis sealt viina välja. Peale paari lonksu asetas ta selle tagasi ja naeratas meile kavalalt. Tagasi mõeldes sain aru, et see oli tavaline märk sellest, kui täis ta tegelikult oli kui ta meile vastu tuli.
Hosti korter asus modernses kõrghoones.
Hommikul pidime taas metrooga kesklinna sõitma, et minna koos teiste osalejatega City Rallyle. Kuidagi juhtusid sinna ka kolm egiptlast, kes meiega kaasas käisid. Kohe algul anti meile kaheliitrine pudel, mis tuli ära lõpetada. Ma ei tea mis kraam see oli, aga ringis me selle joomist alustasime ning hiljem jäi see teadmata kadunuks.
Venelaste tavaline warm-up game nägi välja selline: tulge ringi, võtke üksteisest kinni. Esimene kord pidi kõrvalolija tagumikku krabama ja siis teda suudlema. Tavaline värk seal Venemaal vist.
City Rally ajal räägiti meile linna ajaloost ning näidati tähtsamaid rajatisi. Minu parasiitväljendiks sai:” Takoi krasivõi gorod!”. Sest tõesti Peterburg on siiamaani kõige ilusam linn, kus ma käinud olen.
Peale City Rallyt läksime hosti juurde tagasi, et asjad võtta. Pidime jälle metrooga sõitma, mis oli rahvast pungil. Algjaamas nägin kuidas ühele arst kutsuti, sest ebapiisava õhuvaru tõttu oli tal paha hakanud. Ühte tüdrukut tassiti metroost välja, sest ta kukkus lihtsalt kokku. Trepi peal nägime kuidas üks mees nõrkusehetkel maha kukkus. Õnneks sai ta ise püsti ning rohkem abi ei vajanud. Kartsin ise ka, et hakkab endal halb, kuid jõudsime siiski elusalt kohale.
Õhtuks jõudsime teiste eestlaste juurde, läksime koos bussi ootama. Ootasime umbes tund aega. Selgus, et lähme kõik 40 kesi ühte bussi, millega sõitsime pool h sihtkohta.Piletid ostsime ise. Ometi hiljem tuli välja, et MW projektitiim on 5-liimeline ning olemas oli olnud ka logistikavastutaja. Niipalju siis logistikast.
Siis kui bussis laulma hakati käratas üks vana abielupaar meid vait. See muutis selle bussisõidu kohe eriti pikaks, sest lisaks vaikimisele pidin ma ka seisma, sest buss oli ilmselgelt meie jaoks liiga väike.
Koha peale jõudes tehti tormijooksu vooditele. Neid jagus ainult pooltele. Õnneks sain koha kahekohalises voodis.
Õhtusöök hakkas kesköö paiku. Menüüs olid ülesoolatud makaronid ning jääkülmad viinerid. Regiina ei saanud sedagi ning pidi veelgi ootama.
Kui Regina sai söödud, hakkas peo ettevalmistamine. Juba enne IE-d oli kellegil paha hakanud ning mina olin jälle selle tõendi sisse astunud nagu Slovakkias Tatra JAMi-il. Õnneks ma paanikasse ei läinudki, sest olime enne pool Eesti laua alkot kamba peale sisse joonud. Ootamise tõttu jõudsin isegi duši all ära käia. Kuna WC-d oli vaid 3 tükki, kuid inimesi 60, olid need väga tahetud. Kohe kui vee käima panin hakkas koputamine pihta. Mõtlesin, et sõiman nad vene vandesõnadega läbi, kui välja saan. Mõne aja pärast lülitati valgus välja. Mu viha kasvas. Siis lõppes veel soe vesi ka otsa, aga koputamine ikka kestis. Tulin duši alt ära ja läksin ust avama, ise püha viha täis. Olin juba kopsud õhku täis tõmmanud, kuid ust avades avastasin, et kedagi seal polnud. Mõtlesin natuke ja sain aru, et ju siis Venemaal on nii kombeks ja selline käitumine on okei.
Kell 2 öösel hakkas IE pihta. Kuigi IE-l oli esindatud 3 lauda, suutsid kuidagi peaaegu kõik korraldajad end umbe juua.
Et vältida sellist olukorda, et mu voodikohta end kanni joonute poolt ära ei võeta, sättisin end magama. Olime ühe teise venelasega suures voodis, kui mulle meenus, et mul jäid hambad pesemata. Läksin paariks minutiks vetsu ning tagasi tulles avastasin enda voodist koguni 4 venelast. Surusin end täpselt keskele ja püüdsin magada. Sellest ei tulnud midagi välja, sest nad ei võtnud mind kui eestlast. Tuleb välja, et venelased ei lähe voodisse magama. Nad on veel mitu tundi üleval ja lihtsalt mölisevad. Seal ma siis olingi koos nendega, hommikul kell viis, rääkisime maailmarahust ja Ukrainast, ainult vene keeles.
Ärgates sain terve suure voodi endale, sest kõik teised pidid koolitustele minema. Eestlased panid end eelnevalt ka kirja, kuid sellegipoolest ei saanud sinna minna. Selgus, et kõik on vene keeles. Ainus tubli eestlane oli Marek, kes neis osales.
Hommikusööki sööma minnes märkasin, kui räpane see köök ikka on ja pesin paarikümne minutiga kõik nende mustad nõud ära ja siis jätkasin osalejale omast käitumist.
Otsustasime koos eestlastega linna tagasi minna. Selgitasime korraldajatele, et lähme vaatamisväärsusi kaema jne. Meie tripi marssruut kujunes välja järgmiselt: KFC-pubi Liverpool- KFC.
Kõige toredam oli see, et alles kell 9 õhtul hakati meile helistama ja uurima, et kuhu me ikka siis läksime. Otsustasime siis koos tagasi minna ning jõudsime jälle õhtusöögiks kohale. Teisel õhtul oli meil plaanitud Room Crawling, mis jällegi lükkus edasi. Kui tiimid said tehtud, saime liikuma hakata. Ühes toas ühinesime korraldajatega ning tegime ülesande huvitavamaks. Kuna see oli nn “Pime tuba”, mõtlesime teha midagi, mis hirmutaks natuke teisi. Võtsin endale lina ümber ja ronisin nurka kapi otsa ja mängisin Vimmi, Mikk pani koletise maski ette ja istus voodi servale. Aki kükitas samuti teises nurgas, aga Joonatani panime kappi peitu ning viskasime tekid, padjad peale. Ootasime kuni järgmine tiim sisse tuleb ning ehmatasime neid.
Tubade vahel käies lagunes meie tiim kahjuks ära ning ma leidsin end ühest toast, kuhu mind koridori pealt vägisi tõmmati. Seal lehvitati mingi paberiga ning ülesanne oli see paber endale saada. Hakkas pihta rabelemine ning järsku karjuti, et paber on kadunud ja me peame kõik paljaks võtma, et seda leida. Siis lasti meid koridori tagasi ja karjuti, et kaitske ennast, sest alumnid püüavad meid röövida. Kõik see nägi väga imelik välja- 10 pesuväel inimest püüavad end tihedalt üksteise vastu surudes meeleheitlikult teise tuppa sisse saada. Leidsin end jälle sealt nn Pimedast toast. Kõik see tundus mulle juba nii jabur, et panin riidesse ja püüdsin ära minna. Ukse peal oli isegi valvur pandud. Õnneks sain sealt minema ja jooksin alla Akiga jooma.
Peo lõppedes selgus, et sotsvastutaja on trepist alla kukkunud ning meelemärkuseta. Regina läks olukorda kontrollima ning seepeale kutsuti lõpuks ka kiirabi. Kõik 60 inimest aeti kahte tuppa kokku ja kästi vait olla, sest kiirabile ei tohi jääda muljet, et siin käib pidu.
All suures ruumis hakkas käima omaette elu ning mõned püüdsid voodikohta leida. Sain tugitooli magama. Mõne aja pärast pandi Joonatan mu kõrvale- läks jube kitsaks. Liikusin edasi pooleteisekohalisele tugitoolile. Seal oli ees juba Aki, kuid jällegi panid korraldajad Joonatani lisaks meie kõrvale, sest keegi teine võttis tema koha ka ära. Läks jälle jubedalt kitsaks. Andsin alla ja läksin ühe teise kuti kõrvale piljardilauale magama. Sinna lisandus veel teinegi venku. Olime kolmekesi piljardilaua peal ning laua alla tuldi samuti magama. Soomlane Joonatan oli sunnitud seda tegema, sest tema kõrval oleval inimesel oli paha hakanud. Peale instidenti jäi jälle rahulikuks kuni üks venelane otsustas end täis urineerida. Jällegi pidi keegi ära kolima. Õnneks peale seda sai rahulikult poolteist tundi magada, sest siis tuli jälle äratus.
Hommikul pidime kamba peale natuke Mikku peksma, sest eelmine õhtu oli talle päris raskelt mõjunud, kuid tal oli vaja bussi peale jõuda.
Mina ja Marek jäime jällegi eestlastest kahekesi sinna. Liikusime koos kõigi osalejatega linna ning läksime koos kahe teisega linna peale Peterburiga tutvuma. Sain seekord palju kasulikumat infot, kui City Rally ajal ning käisime ka kõik kuulsamad kohad läbi.
Õhtu lõppes jällegi KFC-s, kuid seekord ostsime sealt endale koduteele süüa kaasa. Paari tunni pärast valitses paanika, sest keegi ei teadnud, kust jaamast meie buss koju läheb. Olin juba vaikselt nõustunud, et jään Venemaale, kuid läbi ime, metroo eskalaatoritel joostes jõudsime me õigele bussile. Polnud küll LuxExpress, nagu piletil, kuid Tallinna viis siiski. Vajusin tagaistmele kohe magama, aga bussijuhi sõrmega toksimise peale ärkasin ülesse. Mind aeti ära, et saaks ise magama minna. Kuid ma olin juba nii väsinud, et suutsin ka kitsalt istmel magada. Viisakontrolli pärast uni kahjuks väga pikalt ei kestnud. 8 tunni pärast olime taas armsas Eestis ning sain end ühikavoodisse lohistatud, kust ma enne õhtut enam ei tõusnud.
Peale ärkamist mõistsin, et oli päris hull üritus küll, aga iga kell läheksin uuesti juba ainuüksi elamuse pärast.
Peterburi IMW-l on valminud ka video, mida saab näha SIIT
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar