Slovakkia

Ma mäletan kui ma olin umbes 6-aastane siis käisin isa ja pisikese Mikuga suurel Õismäe “mäel” lumemõnusid nautimas. Kuskilt oli isa välja õngitsenud suured punased plastikust suusad, mis pigem meenutasid suuri paate, kui suuski. Tundsin sellist väikest uhkuse tunnet, ok OK DAVAI, minust saab nüüd suusataja, nii nagu need naised telekas on, lasevad lume peal suure hooga ja puha. Tegin paar hoogsat jala liigutust, kahjuks väga palju edasi ei liikunud. Kiirelt oli vaja nüüd otsus teha - kas rahmeldada edasi või mitte. Tegin otsuse “Fuck This Shit” ning hakkasin jonnima ja suusad võeti mult alt ära. 5 minutiga sai mu suur suusakarjäär läbi ning hakkasin truuks kelgusõbraks.

Nüüd paarkümmend aastat hiljem TTÜ sööklas veebruari alguses mainis Marek, et lähevad suusatama Slovakkiasse. Majutust ei ole, transporti ei ole, aga minek on raudpoltkindel. Ma veel naersin ta üle ja mõtlesin, et nad ei jõua Slovakkiasse sellise planeerimisega mitte kunagi. Marek küll kutsus kaasa, kuid minusse oli 19 aastat tagasi sisse kodeeritud vastus EI. Nädal hiljem tiriti mind kaasa “koosolekule” kus “planeeriti” siis uhket suusareisi.

Protokollitud tulemus:

Kindel plaan oli siis paigas. Koosolekul kõik karjusid, rääkisid samal ajal ja 90% ajast tuli suust välja totaalne bullshit. Selle kaose peale hakkas mul sees midagi kripeldama ja tekkis soov ka minna ja proovida siis seda lumelauatamist. Vaatasin kalendrit ja ikka ei, ei saa minna. Nädal aega enne starti otsustasin uuesti Fuck This Shit ja lähen Slovakkiasse. 

Tegemist ei olnud üldse BESTi üritusega. Lihtsalt üheksa sõpra ühiste soovidega said kokku ja otsustasid minna koos suusatama - Marek, Tiina, Märt, Sten, Silver, Raili, Kinne, Karl ja mina. 

Reisi lühikokkuvõte:

Mängisime autos kitarri. Laulsime autos laule. Jõime autos juua. Sõime autos häid asju. Tagapingi autojuhte kerkis esile reisi ajal päris mitu tükki. Väliselt ei läinud väga närvi keegi. Sisemiselt ilmselt nii mõnigi natuke karjus ja tõmbas juukseid välja. Juhtus paar “temper tantrumit” (Ei, kõik ei olnud kõik minu omad : D) (näide https://www.youtube.com/watch?v=PJVpMod5JTA) Kõik oskavad hästi süüa teha, pea aegu. Kinnel ja Karlil lihtsalt ei vedanud toiduvalikuga ja sõime taignas kartulimöksi kahtlase sinepilaadse? kastmega. HEKKi vesipiip kammib. Seltskonnamänge mängides Kadri ja Kinne on alati ühes ja samas meeskonnas. Tõusime iga päev kell 7. Marekil on rauast närvid ja suutis Kadri panna lumelauaga sõitma. Kadri on väga halb õpilane. Silver suusatab kõhu peal, sest suuskade peal laskumine on liiga mainstream. Tescos on maailmaparimad sõõrikud. Euroopa on väike - tuttav AIESECar oli ka samal ajal suusatamas. Peale 5 mäepäeva sattuvad inimesed kahtlasesse deliiriumisse, mis meenutab natuke kivis olekut. “Speed, speed, speed! Accelerate! No brake!” on ainus viis kuidas minibussiga läbi sita sõita. Tavalises autos tahavad kõik ees istuda, minibussis ei taha keegi ees istuda.

Suusakogemus vol.2 ei lõppenud 5 minutiga nagu 19 aastat tagasi. Miks? Sest 8 inimest motiveerisid piisavalt palju, et mitte alla anda. Esimene päev möödus enamjaolt lume peal persetades. Teisel päeval oli frustratsioon tõusnud nii kõrgele, et sai natuke pisaraid valatud. Ma reaalselt mõtlesin, et mul on ülimpohh ja hakkan lihtsalt Eestisse tagasi kõndima. Mareki hea idee oli mind vedada mu hapras emotsionaalses seisundis punasele mäele. Ma olin veendunud, et seal mäest alla saan ma ainult murtud seljaluuga. Mu veendumused murti sellega kui tõestati, et tagakant lumelaual jääb päriselt ka lumme kinni ja peatab libisemise. Kolmandal päeval õppisin pöörama ja maailm enam ei sakkinud.

Ma ei teagi mida rohkem kirjutada. Mul on hea meel, et ma BESTi sattusin. Ma arvan, et teised ei oleks suutnud mind lauatama panna (so cheesy). Järgmine aasta uuesti.