PM Flanders

Tripp algas põhimõtteliselt Brüsselis, kus pidime veetma terve öö magamiskohata, sest lennuk maandus öösel ning rong majutuskohta läks hommikul vara. Käisime BESTikatega läbi hunnik pubisi ning tegime mõnusasti aega parajaks. Muideks, Brüssel on päris räpane koht...

Kui kohale jõudsime ja check in oli tehtud, pandi meid Party Place hoonesse passima nii kaua kuni õigesse majja sisse saab. Muuseas, magasime vanas militaarbaasis, kus inimesed olid üksteistest 15 minutiliste jalutuskäikudega eraldatud, mis ajas rahva suht lahku kahjuks. Tulles tagasi esimesse päeva, siis lõpuks lasti meid majadesse ja ruumidesse. Ühes toas oli ca 10 inimest kolmekordsetes narides ning WC-d olid ühised. Esimene õhtusöök oli puhas kartul, mis oli frii kujul. Tuli pidu ning algas teine päev.

Isiklikult mina tundsin ennast kodus, kui istusin maha plenaariumisse, kus algas esimene session. Kõiki sessioneid ma kirjeldama ei hakka - selleks lugege e-maile ning tõmmake PA-st schedule alla, kuid üldiselt nagu GMidel ikka oli kava päris intensiivne ning rahvas püsis ärkvel tänu wake-up game’dele, kohvile ning külmale veele. Eesti delegaadina eestlaste vahel öeldes, võin väita, et väga suur osa küsimusi olid mõttetud teiste delegaatide poolt, sest vastus oli olemas aruannetes - teisisõnu paljud delegaadid oli ettevalmistamata. Siiski, teisest küljest, püsis plenaarium aktiivsena - ilmselt on see olnud probleem juba aastaid.

Söögist - hommik oli enam-vähem, lõuna oli väga super ning õhtu oli nagu crap(nutella sai ning supp, mida oli lihtsam juua kui süüa). Juhtus ta organiseritel kogemata, sest mingi teema oli ühe firmaga, kuid immuunsüsteemile ja tervisele oli see eluviis üsna kahjulik. Siiski, sai hakkama - peod said peetud, mõned tunnid magatud ning väga paljudega suheldud.

Peod - GMidel on üsna raske väga läbi-mõeldud sisuga pidu teha, sest inimesi on palju ning nende händlimine keeruline(eriti purjus lõuna-eurooplased, kes ei jää vait :D :D). Siiski, pidudel olid teemad ning muss mängis. Siinkohal, loodan, et GA Tallinnal tulevad peod natukene läbimõeldumalt välja. Mainin ära ka tohutult hea õlle, sest seda belglased, lisaks enda üle nalja tegemise, oskavad teha! Väga muud nad ei oskagi, tuli välja Belgium Eveningust. Väga veider riik :)

Põhimõtteliselt rohkem väga mainida ei oskagi - pildid räägivad enda eest.

BESTi üritustel on mind ilmselt üsna raske üllatada, kuid kunagi pole mulle söögiks pakutud lihapalle kirsitarretisega või kanafileed õunamoosiga. Peale iga ürituse random toimumise kohta mõten ikka, et cmoon...enam omamoodi kohta küll ei ole võimalik BESTi üritust teha. PM oli vanas sõjaväe kasarmus, mis oli majutusasutuseks ümber ehitatud. General Meetingutel enne ka käinud, kuid see oli esimene kord, kus õnnestus juhatuse laua taga istuda. Päris lahe kogemus oli.

Mõeldes eelseisva GA korraldamisele, näis kõige mõistlikum osa võtta selle aastasest PMst just co-organiserina, et näha sellise projekti telgitaguseid ja kuidas asjad tegelikult tehtud saavad. Iseenesest olen tänulik, et korraldajad meid sinna võtsid, kuid kindlasti õppisin palju, mite mitte teha GA-l. Kindlasti peab majutus olema ühes suures hoones, mitte metsa sees mitmes erinevas hoones. Esimesel õhtul kui sinna jõudsime, oli meie kõige suuremaks mureks metsa vahel orienteerumine - seal oli ikka väga lihtne ära eksida. Samuti sööke me ei hakka ise tegema, vaid sellise rahvamassi korral ikkagi tellime vastava teenuse sisse. Kui ikka süüa serveerides ütlevad 30-40 inimest korraga, et miks me sööme sellist toitu ja miks seda nii vähe on ja kas midagi muud ei saaks - ainukene, mis sa oskad öelda “Ma olen co-org ja mina selle eest ei vastuta”, siis GA-l sellist vabandust kasutada ei saaks. See tuli väga selgelt välja, et kui inimestel tegelikult on korralik toit ja magamiskoht olemas, siis tundub kõik muu ka kohe parem, kui aga nendega on probleeme, siis leitakse veel asju, mille kallal vinguda. Kindlasti panin tähele ka veel seda, mitte GAl võiks rakendada - vahepeal tuleb üldkasutatavad ruumid ikkagi koristaja poolt üle vaadata, et selle nädala saaks enam vähem puhastes tingimustes vastu pidada.

Kõige ägedam tunne oli PMi jooksul kindlasti see, kui Märt GA presekat tegi ja kogu plenaarium püsti tõustes tükk aega meile aplodeeris. See ikka näitas, et kogu organisatsioon on toeks ja meie taga sellise suure projekti korraldamisel.

PMil co-orgina magada sai ikka väga vähe, sest suure osa organiseerimise poolest tegid ära core team ja co-orgid ning belglasi üle ka ei tahtnud lasta, sest tean, et core teamil endalgi suur pinge peal. Unegraafik oli veel nädal peale üritustki väga sassis, sest olin harjunud mõne tunniste powenappidega vaba aja olemasolul.

Mulle endale meeldis väga PMi lõpetamisel plenaariumis, kui kõik koos tantsiti kahte BESTi tantsu. Suur mass tekitas küll olukorra, kus mõlemad tantsud olid üsna lappes aga väga mõnus ühine BEST-spiriti tunne tekkis siiski.

Meie Birgiti ja Helinaga käisime PM-il kaaskorraldajatena. See tähendab, et tegime korraldusliku poole pealt kõike, mida korraldajad ei tahtnud või ei jõudnud teha. Kõige lahedam oli mikrofoniga keset plenaariumi ringi jooksmine. Kõige ebameeldivam õhtusöögi jagamine, sest osalejad elasid minimaalse ja harjumatu söögi tõttu tekkinud pahameele meie peal välja. Magada saime vähe, kuid selline vinge kogemus on unevõlga igati väärt.

Videol on näha PM-i viimast pidu Cantust, mida sain koristada hommikul kella seitsmeni.

GA Belgrad 2011. aasta kevadel oli praktiliselt mu viimane üritus aktiiv-BESTikana. See on hea võrdluspunkt, sest see oli ka suur üldkogu, kust on palju häid (ning ka mõningaid mitte nii häid:P) mälestusi. 

Aga mille kuradi pärast ma pärast 4,5 aastat sellisele BESTi üritusele üldse ronisin?

Paljud kurtsid toidu kohta

Toidu pärast ma ei kurda - jah ma sain ka kirsikompotti lihapallidega ja muid veidrusi. Teisalt on siit midagi kõrvataha panna, mida ma olen juba ammu rõhutanud - tehke head toitu ja pange natuke rohkem raha sinna alla, et jätkuks ka teisteks “helpinguteks” ning kogu üritus on positiivsem.

Paljud head sõbrad on Deputy’ks käinud seega Leoni kutse peale pikalt ei mõlnud, mõtlesin vaid, et kuidas seda töögraafikusse mahutada.

Ei tundnud kedagi - PAs oli ~10 “PA sõpra”

Kiirelt sai aga sõbraks - MO-d, juhatus+koodrinaatorid, rahvah delegaadid.

Spirit ja

JLT Tallinn 19.-22. november 2015

19.-22. november toimus rahvusvaheline koolitusüritus JLT (Joint LBG-s Training), mida korraldasid 3 verivärsket BESTikat (Regina, Kertu ja Karu). Uutele suunatud üritusel osalesid 14 välkat ja 10 eestlast. Hommikust õhtuni toimusid koolitused ning iga õhtu lõpust ei puudunud korralik party. Minu jaoks oli see esimene rahvusvaheline üritus BESTis, kus osalesin ja aitasin ka väiksemate korralduslike ülesannetega.

Neljapäev oli põhiliselt mõeldud välkade saabumiseks ja sisseseadmiseks – eestlastest osalejatele päeval midagi ei toimunud (kui just ei abistanud millegagi). Õhtul toimus ürituse avamine, millele järgnes Welcome Party teemaga „Sõdalased“. Peol tundsin end rohkem korraldaja kui osalejana, sest kohale jõudes vajas hääletu peovastutaja Loom, et keegi tema eest mängu seletaks. Võtsin selle ülesande enda peale ja aitasin ka hiljem erinevaid mänge läbi viia ning tšillisin vanemate BESTikatega. Tänu lahedale seltskonnale, heale tantsumuusikale ja erinevatele 50/50 viinakoksidele, mida naiste WC-s ettevalmistati, läks pidu hooga käima ja enne hiliseid hommikutunde ei lõppenud.

Kuna värsketel BESTikatel on veel nii mõndagi õppida, siis juhtus järgmisel hommikul kahetsusväärne seik, kus esimesele koolitusele jõudis ainult 2 eestlast. Meie Lauraga jõudsime kohale teise koolituse ajaks, kus Marilin rääkis teemal „External relations“ ning tutvustas sealhulgas mitmeid organisatsioone, kellega BEST koostööd teeb. Koolitus oli põhjalik, informatiivne ja huvitav, kuid enesetunne muutis keskendumise raskeks. Sellele järgnes lõunasöök, mille asemel mina otsustasin oma unevarusid täiendada. Pärastlõunal oli energiat juba rohkem ning jätkusid koolitused. Samaaegselt toimusid välismaiste koolitajate Flaviuse „Project management“ ja Ola „Motivation“. Mina valisin esimese. Koolitus oli väga interaktiivne – seletas iga aspekti kohta teooria ära ja kohe hakkasime rühmaga projekti planeerima. Panime paika projekti 5W-d ja SMART-goal’id, ressursside haldamiseks koostasime eelarve, Gantti graafiku ja HR tabeli. Sain palju uut infot ning ka vanu teadmisi kinnistada. Väga kasulik nii BESTi projektide korraldamiseks kui ka hilisemaks tööeluks.

Peale koolitust suundusid välkad Alurisse õhtusöögile ning meie Laura, Nikita ja Rasmusega läksime IE-le Eesti laua asju ostma. Aega läks oodatust kauem ning peole jõudsime väikese hilinemisega. Sellegipoolest sai laud ilusti kaetud ning IE võis alata. Minu jaoks esimesel IE-l oli põnev jälgida surmaringis osalevat ja järjest lõbusamaks muutuvat projektitiimi. Vahepeal oli selline tunne nagu jääks juba vaatamisest purju. Tiimi ja Kiffiga liitus keset surmaringi ka Rasmus (Künter) Tipp, kellel oli juhuslikult 20-s sünnipäev. Peale surmaringi võidukat lõppu topsitäie Mongolianiga sai tiim pisut puhata ja teised IE laudu uudistama (loe: jooma) hakata. Järgnev pidu oli taaskord piisavalt hea, et suurem osa rahvast seda hommikul ei mäletanud.

Kuna kodud olid kaugel ja Alur lähedal, ööbisid ka mitmed eestlased seal. Hommikul olime Kassuga varajaste ärkajatena kasulikud ja viisime rahvusvahelised koolitajad varem TTÜ-sse, et nad saaksid ettevalmistada. Peale jooksuga kodus käimist jõudsin ilusti esimesele koolitusele, milleks olin valinud „Konfliktilahendamise“, mida andis Ola. Oli näha, et rahvas on väsinud ja koolituse jooksul tuli teha mitmeid energizereid, aga juba esimene ülesanne oli põnev ning tõi osalejatesse pisut elu. Kuna meid oli üsna vähe jagunesime kahte 5-liikmelisse gruppi ja ülesande stsenaarium oli järgmine: oli toimunud mingi katastroof ja meie olime ainukesed ellujääjad, meil oli safehouse, kus ressursse jätkus vaid 3-le ning meile igaühele oli antud roll (a la teadlane, jurist, preester jne). Seejärel pidid kõik tegema selgeks, miks just neil on vaja ellu jääda ja lõpuks otsustama, kes on 3 ellujääjat. Nalja sai ja kasulikke teadmisi ka. Koolituse jooksul kuulasime veel teooriat ja tegime rühmatöid.

Vahepeal toimusid kohvipausid ja lõunasöök, toit oli hea, aga kellelgi väga isu polnud. Õhtul toimusid veel samaaegselt kaks koolitust. Mina osalesin Märdi ja Kipsi koolitusel „Leadership styles“. Nagu eelnevad koolitused oli seegi väga interaktiivne ja sai palju arvamust avaldada ning rühmatöid teha. Vaatasime iga juhtimisstiili kohta ka videoid, mis olid kohati naljakad kuid samas ka head näited.

Ka selle õhtu lõpust ei puudunud pidu, milleks oli seekord Eesti õhtu koos saunaga. Süüa sai hapukapsast, kartulit, liha ja heeringat, kuid kuna hilinesime, oli enamus sööki juba otsas. Loomulikult ei puudunud peolt ka vana hea eesti viin, kuna eestlastel oli vaja peole kaasa võtta piletialko. Nii välkad kui eestlased saunatasid hoogsalt ning õhtu säravaimateks tähtedeks võib lugeda Reimot ja Looma.

Kokkuvõttes pole muud öelda, kui et oli võimas üritus nii uute kui vanade/eestlaste kui välkade meelest ja mina olen väga rahul, et sain sellest osa.