Võti Tulevikku 2016 // Müügijuht

Istusin Alaska mägedes ühes ilusas kohvikus, lugesin mottraamatut ja valmistusin uueks tööpäevaks nagu enam kui järgmisel 70 päeval, oli kohaliku aja järgi hommik, imetlesin hiiglaslikke ja kauneid mägesid enda ümber, oli üks mu esimesi hetki Anchorages. Olin lihtsalt nii õnnelik oma elu ja just selle hetke üle, sest olin täpselt seal, kus nii väga soovisin ja mille nimel olin viimased 1,5 aastat püüelnud –  müüsin raamatuid USA kõige ilusamas osariigis. Kiirelt vaatasin oma bookgirli Facebooki üle ning seal seisis lühike kiri Reimolt: Oled valitud Võtme  müügijuhiks, kas sa oled endiselt huvitatud?

Olin selleks hetkeks kandideerinud nii VT 15 KP-ks, EBEC 15 müügijuhiks ja nüüd oli viimane katse Võtme 16 müügijuhiks, aga olin põhjendatult alati ei saanud, nii sain alguses ei ka Võtme FR kohale, ma lihtsalt ei ole inimene, keda BEST vajab.  Jäin iga ei suhtes ükskõikseks, sest liikusin kogu aeg edasi paremaks&targemaks. Viimasel juhul leidsin hetkega, kui hea on Euroopast eemal olla ja alusatda millegi täitsa uuega, mu väike soov oli just täitunud ning sobis mulle igas mõttes, olin juba siis õnnelikum kui varem. Sügis oli kauge ja võõras ning erilisi plaane polnud ma selleks veel ei loonud, minu elu ja aeg olid Alaska jaoks ja ma tahtsin seda üle kõige.

Uus võimalus tuli uudisena, aga ma ei olnud üllatunud. Kirjutasin kiire vastuse, et olen nõus. Vahet pole, et oli 6.juuni hommik ning mu järgmise lennuni oli täpselt 3 kuud. Jäin Maailma kõige ilusamasse linna oma ilusat elu elama ja tiimist kaugele. Vähemalt sain Kirstiga peaagu iga pühapäev meilis suhelda, et planeerida ja kuupäevi paika panna. Taavi ja Kristel andsid ka soovitusi, kui seda soovisin. Mõni pühapäev kirjutasin natuke eesmärke ja lõin ilusa FR-i süsteemi. 10.sept olin tagasi koolis ja Tallinnas ja saime Kristeliga (VT FR 2015) kokku. Oma tiimi nägin alles Võtme üleandmisel – 11.septembril. Tiim oli koos olnud juba enam kui 3 kuud, kui lõpuks mina liitusin, et reaalselt tabeleid ja FRi ülesandeid tegema hakata ja Võtme  jaoks olemas olla. 

Andsin lubadusi iseendale:

1)     Ma olen olemas tiimi ja marketeride jaoks, alati.

2)     Annan endast väga palju&olen ikka õnnelik, vahet pole, mitu firmat pärast kotis on

3)     Teen tiimi ja marketeridega koostööd

4)     Teen kooli ja SW-d veel paremini edasi

5)     Olen alati õnnelik, motiveeritud ja positiivne, ei lase mitte kellelgi ennast mõjutada

6)     Teen asju võimalikult avatult, et inimesed teaksid, mis toimub Võtme müügis

7)     Ei nuta BESTi ega Võtme pärast mitte kunagi, ükskõik, kas läheb hästi või mitte

8)     Teen projekti täpselt samamoodi, vahet pole, kas minusse suhtutakse hästi või halvasti

9)     Teen 1 korraga Võtme, mida soovin ja millega rahul olen.

10)  Elan täna ja praegu ja annan iga päev oma parima.

Hakkasin järgima oma plaani, mille olin väga kiiresti valmis teinud, seega hakkas enamus infot tulema pigem jooksvalt. Algus oli tugev, paljutõotav ja kõik hakkas rohkem kui hästi minema – 11.11 kirjutasin mõne tunniga umbes 85 meili, tänu millele saime esimese päevaga 13 firmat kotti, enne esimest kohtumist oli jah sõna andnud juba 23 firmat. Edasi läks tõusude ja väikeste mõõnadega, 31.12ks täitus 40 ja ilus number 60 täitus alles veebruari keskel.

Jaanuar oli mu lemmikkuu,  kus suure osa õppisin molekulaarbioloogiat, biotehnoloogiat, keemiatehnikat, majandust ja matemaatikat, harjutasin uue suve jaoks, lugesin müügiteemalisi raamatuid, kirjutasin kokkuvõtteid VT müügist, proovisin lihtsalt olemas olla ja 22.jaanuari oodata, kus kõik pidi lukus olema. Reaalsuses muutus veel pärast 22.01 väga palju.

Tõestasin endale lõplikult ära, et kui midagi teha, tuleb teha südamega ja seda tõeliselt tahta, Võtit tahtsin ma vaid asjalikkuse ja tegemise pärast. Sain hakkama tänu tugevale tiimile. Ma ei kahetse midagi, see õpetas mind aega planeerima paremini, kui varem. Oskust teha asjad ilusa ja tugeva lõpuni. Challenge proovida olla sama asjalik nagu Taavi või Kristel. Aga teist Võtit ma endale enam ei võtaks, sain mis tahtsin ja sain ühe suurprojekti ära teha. Ja ausalt, nii tore on terve päev kõike muud peale Võtme teha ja õhtul saada 5-22 kirja uutest kohtumistest, infost ja kottisaadud firmadest. Täiega armsad ja tublid olete ja kõik sellised kirjad/kõned  teevad mind väga õnnelikuks.

Tegin palju, aga pidevalt oli tunne, et asjad võiksid palju paremini planeeritud ja korraldatud olla. Näiteks Võtme müügikoolitust tulin tegema vähese planeerimisega ja peale SW aastabanketi aftekat, müügitabeli valemid lasin suures osas Mardil valmis teha, bookleti kopeerisin enamus osas VT 15 pealt, ise helistasin väga vähestele firmadele, boonissüsteem tööle ei hakanud, sest mul polnud enam aega, toidu-ja nänniFR oli täiesti planeerimata, erinevusi eelmise aastaga oli vähe, liiga palju suhtlust käis meilide teel, kuigi püüdsin olemas olla. Igatahes arenemisruumi on veel liiga palju, aga ikkagi, ma ei teeks teisiti ja ei vahetaks elu sees oma Alaska suve Võtme planeerimise vastu ega EBECi müügijuhi koha vastu, mis oleks mu lemmikkoht, sain teha projekti enda moodi ja tundub, et BESTile ka sobis. Tegelikult Võti pigem võitis sellest, et ma terve suve eemal olin, ilma SW suveta poleks ma osanud elu sees Võtme müügijuht olla.

Kes iganes järgmine müügijuht: Tee südamega ja planeeri palju varem ja palju korralikumalt, ma ei planeerinud peaaegu midagi, ma lihtsalt tegin iga päev midagi. Tõestasin, et suvi ja planeerimine on rohkem kui vajalikud. Tegin ise liiga palju asju jooksvalt ja töökäigus, aga planeeritult on kõigile asjad lihtsamad&paremad. Ma pole elanud tervet aastat Võtme fookuses, seega ei ütle, et see aega ära võtab või kooli palju mõjutab. Ma õpin ilusti täiskoormusel ülikoolis, plaanin ka ühel hetkel TTÜst kaugemale magistrisse astuda ja pigem tegeleda elus teaduse ja erialaga, tegelen peaaegu üle päeva SW asjadega. Võib-olla ma lihtsalt teadsin, mida ma teen ja asi võttis vähem aega, kui varem arvasin. Kindlasti Võti pole nii jube projekt, mis sobib ainult parimatele ja minu tase sinna kindlasti ei ulatu nagu mulle 2014.aastal suvel selgeks tehti, kui esimest korda Võtme tiimi kandideerisin. Kõik on tehtav, kui olla positiivne ja lihtsalt edasi liikuda. Energia, attitude ja motivatsioon on 100% enda valik.

Aitäh

*Mu kallis Paranormal Võtivity, et  suutsite mind nii kaua välja kannatada. Ja tegelikult meil oli väga tugev tiim, sest kõik teadsid enda valdkonda nii hästi ja kokku tuli üks ilus Paranormal Võti.

*BEST, et andsite võimaluse mulle lõpuks üks projekt usaldada.

*Mart, et mulle nii head müügitabelid tegid

*Anne, et nii süsteemne oled ja arvete süsteem nii ilusti töötas.

*Marelle, et sa kõik Start-up´id endale võtsid ja nagu Võtme kuues liige olid.

*Praegune juhatus, et Te pole mulle terve aasta jooksul mitte midagi halvasti öelnud ja alati nii rõõmsad ja toredad olete.

*FRTG liikmed ja marketerid, kes alati&kogu aeg olemas olid, olete mulle tähtsad. Eriti Kaarel, Katre, Karmen, Siku, Lili, Kertu, Sandra, Ingvar, Jaana, Kips, Joonatan, Mihkel S, Biku ja Tarvo.

*Kõik armsad inimesed, kes on mulle ilusti öelnud ja kes mu meeletut infokogust läbi lugeda jõudis ja isegi siis mulle vastasite, kui kolmandat korda sama küsimusega tulin. See on ka saavutus.

*Kristel ja Taavi, et Te nii põhjalikku tööd teinud olete. Ilma selleta poleks ka minu Võti nii ilusti läinud.

Kõik inimesed, et Te nii tublid ja toredad olite, mina sain Võtit küll lihtsalt nautida, kohustused olid kõigi teiste peal, nii armsad olete lihtsalt. Isegi, kui see jääb mu viimaseks projektiks BESTis, siis aitäh võimaluse eest, sain mis tahtsin ja olen kindlasti targem&parem elus tänu sellele, et tegin 2 väikest projekti enne ja kandideetisin nii kaua, kuni lõpuks tuli minu kord olla liige ühes suurprojektis. Koos tegime nii ilusti ära, suured kallid J

PM Flanders

Tripp algas põhimõtteliselt Brüsselis, kus pidime veetma terve öö magamiskohata, sest lennuk maandus öösel ning rong majutuskohta läks hommikul vara. Käisime BESTikatega läbi hunnik pubisi ning tegime mõnusasti aega parajaks. Muideks, Brüssel on päris räpane koht...

Kui kohale jõudsime ja check in oli tehtud, pandi meid Party Place hoonesse passima nii kaua kuni õigesse majja sisse saab. Muuseas, magasime vanas militaarbaasis, kus inimesed olid üksteistest 15 minutiliste jalutuskäikudega eraldatud, mis ajas rahva suht lahku kahjuks. Tulles tagasi esimesse päeva, siis lõpuks lasti meid majadesse ja ruumidesse. Ühes toas oli ca 10 inimest kolmekordsetes narides ning WC-d olid ühised. Esimene õhtusöök oli puhas kartul, mis oli frii kujul. Tuli pidu ning algas teine päev.

Isiklikult mina tundsin ennast kodus, kui istusin maha plenaariumisse, kus algas esimene session. Kõiki sessioneid ma kirjeldama ei hakka - selleks lugege e-maile ning tõmmake PA-st schedule alla, kuid üldiselt nagu GMidel ikka oli kava päris intensiivne ning rahvas püsis ärkvel tänu wake-up game’dele, kohvile ning külmale veele. Eesti delegaadina eestlaste vahel öeldes, võin väita, et väga suur osa küsimusi olid mõttetud teiste delegaatide poolt, sest vastus oli olemas aruannetes - teisisõnu paljud delegaadid oli ettevalmistamata. Siiski, teisest küljest, püsis plenaarium aktiivsena - ilmselt on see olnud probleem juba aastaid.

Söögist - hommik oli enam-vähem, lõuna oli väga super ning õhtu oli nagu crap(nutella sai ning supp, mida oli lihtsam juua kui süüa). Juhtus ta organiseritel kogemata, sest mingi teema oli ühe firmaga, kuid immuunsüsteemile ja tervisele oli see eluviis üsna kahjulik. Siiski, sai hakkama - peod said peetud, mõned tunnid magatud ning väga paljudega suheldud.

Peod - GMidel on üsna raske väga läbi-mõeldud sisuga pidu teha, sest inimesi on palju ning nende händlimine keeruline(eriti purjus lõuna-eurooplased, kes ei jää vait :D :D). Siiski, pidudel olid teemad ning muss mängis. Siinkohal, loodan, et GA Tallinnal tulevad peod natukene läbimõeldumalt välja. Mainin ära ka tohutult hea õlle, sest seda belglased, lisaks enda üle nalja tegemise, oskavad teha! Väga muud nad ei oskagi, tuli välja Belgium Eveningust. Väga veider riik :)

Põhimõtteliselt rohkem väga mainida ei oskagi - pildid räägivad enda eest.

BESTi üritustel on mind ilmselt üsna raske üllatada, kuid kunagi pole mulle söögiks pakutud lihapalle kirsitarretisega või kanafileed õunamoosiga. Peale iga ürituse random toimumise kohta mõten ikka, et cmoon...enam omamoodi kohta küll ei ole võimalik BESTi üritust teha. PM oli vanas sõjaväe kasarmus, mis oli majutusasutuseks ümber ehitatud. General Meetingutel enne ka käinud, kuid see oli esimene kord, kus õnnestus juhatuse laua taga istuda. Päris lahe kogemus oli.

Mõeldes eelseisva GA korraldamisele, näis kõige mõistlikum osa võtta selle aastasest PMst just co-organiserina, et näha sellise projekti telgitaguseid ja kuidas asjad tegelikult tehtud saavad. Iseenesest olen tänulik, et korraldajad meid sinna võtsid, kuid kindlasti õppisin palju, mite mitte teha GA-l. Kindlasti peab majutus olema ühes suures hoones, mitte metsa sees mitmes erinevas hoones. Esimesel õhtul kui sinna jõudsime, oli meie kõige suuremaks mureks metsa vahel orienteerumine - seal oli ikka väga lihtne ära eksida. Samuti sööke me ei hakka ise tegema, vaid sellise rahvamassi korral ikkagi tellime vastava teenuse sisse. Kui ikka süüa serveerides ütlevad 30-40 inimest korraga, et miks me sööme sellist toitu ja miks seda nii vähe on ja kas midagi muud ei saaks - ainukene, mis sa oskad öelda “Ma olen co-org ja mina selle eest ei vastuta”, siis GA-l sellist vabandust kasutada ei saaks. See tuli väga selgelt välja, et kui inimestel tegelikult on korralik toit ja magamiskoht olemas, siis tundub kõik muu ka kohe parem, kui aga nendega on probleeme, siis leitakse veel asju, mille kallal vinguda. Kindlasti panin tähele ka veel seda, mitte GAl võiks rakendada - vahepeal tuleb üldkasutatavad ruumid ikkagi koristaja poolt üle vaadata, et selle nädala saaks enam vähem puhastes tingimustes vastu pidada.

Kõige ägedam tunne oli PMi jooksul kindlasti see, kui Märt GA presekat tegi ja kogu plenaarium püsti tõustes tükk aega meile aplodeeris. See ikka näitas, et kogu organisatsioon on toeks ja meie taga sellise suure projekti korraldamisel.

PMil co-orgina magada sai ikka väga vähe, sest suure osa organiseerimise poolest tegid ära core team ja co-orgid ning belglasi üle ka ei tahtnud lasta, sest tean, et core teamil endalgi suur pinge peal. Unegraafik oli veel nädal peale üritustki väga sassis, sest olin harjunud mõne tunniste powenappidega vaba aja olemasolul.

Mulle endale meeldis väga PMi lõpetamisel plenaariumis, kui kõik koos tantsiti kahte BESTi tantsu. Suur mass tekitas küll olukorra, kus mõlemad tantsud olid üsna lappes aga väga mõnus ühine BEST-spiriti tunne tekkis siiski.

Meie Birgiti ja Helinaga käisime PM-il kaaskorraldajatena. See tähendab, et tegime korraldusliku poole pealt kõike, mida korraldajad ei tahtnud või ei jõudnud teha. Kõige lahedam oli mikrofoniga keset plenaariumi ringi jooksmine. Kõige ebameeldivam õhtusöögi jagamine, sest osalejad elasid minimaalse ja harjumatu söögi tõttu tekkinud pahameele meie peal välja. Magada saime vähe, kuid selline vinge kogemus on unevõlga igati väärt.

Videol on näha PM-i viimast pidu Cantust, mida sain koristada hommikul kella seitsmeni.

GA Belgrad 2011. aasta kevadel oli praktiliselt mu viimane üritus aktiiv-BESTikana. See on hea võrdluspunkt, sest see oli ka suur üldkogu, kust on palju häid (ning ka mõningaid mitte nii häid:P) mälestusi. 

Aga mille kuradi pärast ma pärast 4,5 aastat sellisele BESTi üritusele üldse ronisin?

Paljud kurtsid toidu kohta

Toidu pärast ma ei kurda - jah ma sain ka kirsikompotti lihapallidega ja muid veidrusi. Teisalt on siit midagi kõrvataha panna, mida ma olen juba ammu rõhutanud - tehke head toitu ja pange natuke rohkem raha sinna alla, et jätkuks ka teisteks “helpinguteks” ning kogu üritus on positiivsem.

Paljud head sõbrad on Deputy’ks käinud seega Leoni kutse peale pikalt ei mõlnud, mõtlesin vaid, et kuidas seda töögraafikusse mahutada.

Ei tundnud kedagi - PAs oli ~10 “PA sõpra”

Kiirelt sai aga sõbraks - MO-d, juhatus+koodrinaatorid, rahvah delegaadid.

Spirit ja

JLT Tallinn 19.-22. november 2015

19.-22. november toimus rahvusvaheline koolitusüritus JLT (Joint LBG-s Training), mida korraldasid 3 verivärsket BESTikat (Regina, Kertu ja Karu). Uutele suunatud üritusel osalesid 14 välkat ja 10 eestlast. Hommikust õhtuni toimusid koolitused ning iga õhtu lõpust ei puudunud korralik party. Minu jaoks oli see esimene rahvusvaheline üritus BESTis, kus osalesin ja aitasin ka väiksemate korralduslike ülesannetega.

Neljapäev oli põhiliselt mõeldud välkade saabumiseks ja sisseseadmiseks – eestlastest osalejatele päeval midagi ei toimunud (kui just ei abistanud millegagi). Õhtul toimus ürituse avamine, millele järgnes Welcome Party teemaga „Sõdalased“. Peol tundsin end rohkem korraldaja kui osalejana, sest kohale jõudes vajas hääletu peovastutaja Loom, et keegi tema eest mängu seletaks. Võtsin selle ülesande enda peale ja aitasin ka hiljem erinevaid mänge läbi viia ning tšillisin vanemate BESTikatega. Tänu lahedale seltskonnale, heale tantsumuusikale ja erinevatele 50/50 viinakoksidele, mida naiste WC-s ettevalmistati, läks pidu hooga käima ja enne hiliseid hommikutunde ei lõppenud.

Kuna värsketel BESTikatel on veel nii mõndagi õppida, siis juhtus järgmisel hommikul kahetsusväärne seik, kus esimesele koolitusele jõudis ainult 2 eestlast. Meie Lauraga jõudsime kohale teise koolituse ajaks, kus Marilin rääkis teemal „External relations“ ning tutvustas sealhulgas mitmeid organisatsioone, kellega BEST koostööd teeb. Koolitus oli põhjalik, informatiivne ja huvitav, kuid enesetunne muutis keskendumise raskeks. Sellele järgnes lõunasöök, mille asemel mina otsustasin oma unevarusid täiendada. Pärastlõunal oli energiat juba rohkem ning jätkusid koolitused. Samaaegselt toimusid välismaiste koolitajate Flaviuse „Project management“ ja Ola „Motivation“. Mina valisin esimese. Koolitus oli väga interaktiivne – seletas iga aspekti kohta teooria ära ja kohe hakkasime rühmaga projekti planeerima. Panime paika projekti 5W-d ja SMART-goal’id, ressursside haldamiseks koostasime eelarve, Gantti graafiku ja HR tabeli. Sain palju uut infot ning ka vanu teadmisi kinnistada. Väga kasulik nii BESTi projektide korraldamiseks kui ka hilisemaks tööeluks.

Peale koolitust suundusid välkad Alurisse õhtusöögile ning meie Laura, Nikita ja Rasmusega läksime IE-le Eesti laua asju ostma. Aega läks oodatust kauem ning peole jõudsime väikese hilinemisega. Sellegipoolest sai laud ilusti kaetud ning IE võis alata. Minu jaoks esimesel IE-l oli põnev jälgida surmaringis osalevat ja järjest lõbusamaks muutuvat projektitiimi. Vahepeal oli selline tunne nagu jääks juba vaatamisest purju. Tiimi ja Kiffiga liitus keset surmaringi ka Rasmus (Künter) Tipp, kellel oli juhuslikult 20-s sünnipäev. Peale surmaringi võidukat lõppu topsitäie Mongolianiga sai tiim pisut puhata ja teised IE laudu uudistama (loe: jooma) hakata. Järgnev pidu oli taaskord piisavalt hea, et suurem osa rahvast seda hommikul ei mäletanud.

Kuna kodud olid kaugel ja Alur lähedal, ööbisid ka mitmed eestlased seal. Hommikul olime Kassuga varajaste ärkajatena kasulikud ja viisime rahvusvahelised koolitajad varem TTÜ-sse, et nad saaksid ettevalmistada. Peale jooksuga kodus käimist jõudsin ilusti esimesele koolitusele, milleks olin valinud „Konfliktilahendamise“, mida andis Ola. Oli näha, et rahvas on väsinud ja koolituse jooksul tuli teha mitmeid energizereid, aga juba esimene ülesanne oli põnev ning tõi osalejatesse pisut elu. Kuna meid oli üsna vähe jagunesime kahte 5-liikmelisse gruppi ja ülesande stsenaarium oli järgmine: oli toimunud mingi katastroof ja meie olime ainukesed ellujääjad, meil oli safehouse, kus ressursse jätkus vaid 3-le ning meile igaühele oli antud roll (a la teadlane, jurist, preester jne). Seejärel pidid kõik tegema selgeks, miks just neil on vaja ellu jääda ja lõpuks otsustama, kes on 3 ellujääjat. Nalja sai ja kasulikke teadmisi ka. Koolituse jooksul kuulasime veel teooriat ja tegime rühmatöid.

Vahepeal toimusid kohvipausid ja lõunasöök, toit oli hea, aga kellelgi väga isu polnud. Õhtul toimusid veel samaaegselt kaks koolitust. Mina osalesin Märdi ja Kipsi koolitusel „Leadership styles“. Nagu eelnevad koolitused oli seegi väga interaktiivne ja sai palju arvamust avaldada ning rühmatöid teha. Vaatasime iga juhtimisstiili kohta ka videoid, mis olid kohati naljakad kuid samas ka head näited.

Ka selle õhtu lõpust ei puudunud pidu, milleks oli seekord Eesti õhtu koos saunaga. Süüa sai hapukapsast, kartulit, liha ja heeringat, kuid kuna hilinesime, oli enamus sööki juba otsas. Loomulikult ei puudunud peolt ka vana hea eesti viin, kuna eestlastel oli vaja peole kaasa võtta piletialko. Nii välkad kui eestlased saunatasid hoogsalt ning õhtu säravaimateks tähtedeks võib lugeda Reimot ja Looma.

Kokkuvõttes pole muud öelda, kui et oli võimas üritus nii uute kui vanade/eestlaste kui välkade meelest ja mina olen väga rahul, et sain sellest osa.